...........

See oli ta ema, kes teatas, et Donna isa on haiglas, sest toimus liiklusõnnetus ja isa on koomas. Donnal hakkas halb, Sam tundis tema pärast muret ja küsis: „Mis juhtus? Kas sul on halb?“ Ent ta ei saanud vastust, sest Donna hakkas nutma.Noored läksid Donna korterisse ja panid tähele, et uks oli lukustamata. Nad sisenesid tuppa ja kuulsid lastekisa ja vanemate inimeste kõnet. Sam jäi laste juurde, aga Donna liikus elutuppa.Elutoa diivanil lebas neiu õde ja õe kõrval istus ema, mõlemad nutsid. „Tere tütar, kus sa nii kaua olid?“ küsis ema. Donna vastas küsimusele küsimusega: „Kuidas teie olukord on? Kuidas isa end tunneb? Mida te minu korteris teete?“ Donna õde Nicky vastas: „Me olime lastega linnas, kui kuulsime hirmsat uudist. Nick sõitis autoga oma sõbrale külla ja kuna sinu korter oli lähedal, siis otsustasime siia tulla. Ma tean, et oleksin pidanud sulle sellest teatama, aga ma ei suutnud helistada. Kui ma sind segan, siis võin ära minna. Nick on ka juba kodus, ma võin ta järgi kutsuda. „Ei lähe sa kuhugi!“ lausus Donna. „Te võite siia jääda ja homme hommikul läheme isa haiglasse vaatama.“ Samal ajal astus Sam tuppa, kukil Nicky vanim tütar Emily. „Kes see noormees on, Donna?“ nõudis ema vastust. „Ema, kas mäletad Sami?“ „Kas see on Sam? Te olete jälle koos siis?“ imestas Nicky. Terve ülejäänud õhtu oli rahulik, kui mitte arvestada laste kisa. Kõik läksid hilja magama.Hommikul ärkasid nad vara, et end haiglasse minekuks valmis seada. Kui äratuskell tirises, olid esimesteks ärkajateks Nicky vanimad lapsed, kes kohe Sami äratama läksid. „Onu Sam, tule mängi meiega!“ palusid lapsed. Sam aga ütles tüdrukutele, et nad   parem hambad ära peseksid ja riidesse paneksid. Nende jutu peale ärkas ka Donna ning kui noored kahekesi jäid, vaatasid nad teineteisele otsa ja naeratasid. Donna küsis Sami käest murelikult „Mis saab meie plaanist uut elu alustada? Ma ei saa enne isa koomast ärkamist lahkuda.“ „Ma saan aru, Donna. Kuid olen kindel, et sinu isa ärkab üsna pea. Me võime ju oodata kuni su isa ärkab, minekuga ei ole ju kiiret.“ Sami sõnad panid Donna õnnest särama. Vahepeal olid kõik üles tõusnud. Ema valmistas hommikusööki ja teised panid end riidesse.Uksekell helises. See oli Nick, kes otsustas tulla naise juurde. Ta rääkis, et käis haiglast läbi ning sealt teatati häid uudiseid. Kõik liikusid elutuppa ja istusid. „Noh, mis uudis see siis on?“ küsis ema. „Jah, räägi juba!“ hüüdsid ülejäänud kooris. „Alustan heast uudisest, isa ärkas koomast. Kuid halb on see, et ta ei pruugi enam kunagi käia,“  jutustas Nick. Donna reaktsioon oli esimene: „Sul oli õigus, Sam! Kuidas sa teadsid?“ Sam vastas vaid napisõnaliselt „Lootus sureb viimasena, Donna.“ Kuid Donna ei kuulanud, sest mõtles juba tulevikule. „Tead mis, Sam, sõidame järgmine nädal ära,“ oli Donna entusiastlik. Sam nõustus tüdrukuga.